Sula on asendunud taaskord lumega – pehme ja kerge lumega, mille all ikka ja jälle leidub mõnusalt libedat jääd. Märkan, et see on s u u r e p ä r a n e harjutus nimega “Kuidas kohtlen Elu”
Kas kiirustades, nähes ainult sihtpunkti ja märkamata kulgemist?
Kas kartes kukkuda või sammudes rahulikult ja usaldades?
Niimoodi sammudes tunnen, kuidas Vägi selgineb ja Keresse voolab maandatus.